Elukestva õppe mõtestamine
Minu mõtisklus Peter Jarvise artikli “Lifelong learning: a social ambiguity” (2009) põhjal. Viimasel ajal loeme ja kuulame sõna elukestev õpe kõikjal. Suuremal määral isegi endale lahti mõtestamata selle tähendust ehk me võime seda tõlgendada kui õppimist “ hällist surmani”.
Lugedes antud artiklit sain näha erinevate osapoolte tõlgendusi. Ma ei osanud arvata, et selline sotsiaalne ebaselgus on kogu elukestva hariduse üle. Mõningate jaoks on see kui müüdav kaup ja teiste jaoks kui inimesi edasiviiv tegevus, mille abil saadakse endale uued eesmärgid ja suunad edasiseks tegutsemiseks.
Olen varasemalt ise väga palju mõtisklenud selle elukestva õppe osas ja lugedes mõtet, et kui elame teadlikult ja teadlikkuses, siis õppimine elamise suhtes on lahutamatu ja see toimub kogu elu. Mõte seisnes selles, et elukestev õppimine elamise suhtes ei ole juhuslik - see on vaid lahutamatu osa elamise protsessist. See on protsesside kombinatsioon, mille käigus kogu inimene - keha (geneetiline, füüsiline ja bioloogiline) ja vaim (teadmised, oskused, hoiakud, väärtused, emotsioonid, uskumused ja meeled) - kogeb sotsiaalseid olukordi, mille tajutud sisu on seejärel kognitiivselt, emotsionaalselt või praktiliselt (või mis tahes kombinatsiooni kaudu) ümber kujundatud ja integreeritud individuaalse inimese biograafiasse, mis lõpeb pidevalt muutuva (või kogenuma) inimesega. Garvis, (2006: 134)
Tänases ühiskonnas kus meile on asjad justkui paremini kättesaadavad aga samas valikute tegemine on väga keeruline. Mõtted mis minu peas tekkisid ja kuhu rändasid, oli seotud teenuse eesmärgiga. Oluline on küsimus, et kas see teenus või haridus mida soovin valida on minu aega ja vahendeid väärt. Kas õpetaja või teenuse pakkuja teeb seda soovis minule õpetada või teeb seda, et elatist teenida? Kas järgmisel koolitusel vahetab vaid koolituse pealkirja ja sisu jääb samaks? Täpselt sama küsimus tekib, kes tellib koolituse, kas suudetakse näha ette tekkivaid vajadusi või on koolitajad need kes suunavad meie arengut.
Minu meelest on elukestev õpe väga oluline ja vajalik, aga paraku inimesed ei oska seda suuremal määral väärtustada ja peavad seda tegema nende arvates mingite asjade arvelt. Ise nägemata suuremat pilti sellest milliseid võimalusi see nedele loob. Üha enam on õppivaid organisatsioone ja nende olulisust on märgatud ning tihti on ka rahastatakse neid erinevate EU organisatsioonide kaudu. Nende nõrkadeks külgedeks on asjaolu, et inimesed ei rakenda neid oma igapäevastesse tegevustesse. Inimeste tegemises küll
suurenevad aga ei ole tasakaalus tegevustega.
Olen veendumusel, et mida rohkem on teadlike andragooge ja kvaliteetseimaid koolitajaid seda rohkem inimesed suudavad panna õpitut tegevustesse. Õpetamine ei ole pelgalt info edastamine vaid inimeste suunamine ja õpetamine neile kuidas infot rakendada. Õppimine on tihti seotud vajadusega muutusteks või seadusandlikud muudatused. Vajadus tekib tihti kui meil puuduvad eesmärgid ise enda elu suunata ja aeg ajalt muutusi nendes luua. Läbi oma soovi on õppimine vastuvõetavam ja rikkust loovavam. Õppimine on minu jaoks protsess mis mida me inimestena vajame selleks, et kaasas käia nii kiiresti areneva ühiskonnaga.
Minu soov on, et tulevikus antakse kõigile aega õpitud kogeda ja praktiseerida peale mida saab teha järeldusi. Õppimise soov peab tekkima vabast tahtest ja vajadusest.
Jarvis, P. (2009) ”Lifelong learning: a social ambiguity”. The Routledge International
Handbook of Lifelong Learning.
Minu mõtisklus Peter Jarvise artikli “Lifelong learning: a social ambiguity” (2009) põhjal. Viimasel ajal loeme ja kuulame sõna elukestev õpe kõikjal. Suuremal määral isegi endale lahti mõtestamata selle tähendust ehk me võime seda tõlgendada kui õppimist “ hällist surmani”.
Lugedes antud artiklit sain näha erinevate osapoolte tõlgendusi. Ma ei osanud arvata, et selline sotsiaalne ebaselgus on kogu elukestva hariduse üle. Mõningate jaoks on see kui müüdav kaup ja teiste jaoks kui inimesi edasiviiv tegevus, mille abil saadakse endale uued eesmärgid ja suunad edasiseks tegutsemiseks.
Olen varasemalt ise väga palju mõtisklenud selle elukestva õppe osas ja lugedes mõtet, et kui elame teadlikult ja teadlikkuses, siis õppimine elamise suhtes on lahutamatu ja see toimub kogu elu. Mõte seisnes selles, et elukestev õppimine elamise suhtes ei ole juhuslik - see on vaid lahutamatu osa elamise protsessist. See on protsesside kombinatsioon, mille käigus kogu inimene - keha (geneetiline, füüsiline ja bioloogiline) ja vaim (teadmised, oskused, hoiakud, väärtused, emotsioonid, uskumused ja meeled) - kogeb sotsiaalseid olukordi, mille tajutud sisu on seejärel kognitiivselt, emotsionaalselt või praktiliselt (või mis tahes kombinatsiooni kaudu) ümber kujundatud ja integreeritud individuaalse inimese biograafiasse, mis lõpeb pidevalt muutuva (või kogenuma) inimesega. Garvis, (2006: 134)
Tänases ühiskonnas kus meile on asjad justkui paremini kättesaadavad aga samas valikute tegemine on väga keeruline. Mõtted mis minu peas tekkisid ja kuhu rändasid, oli seotud teenuse eesmärgiga. Oluline on küsimus, et kas see teenus või haridus mida soovin valida on minu aega ja vahendeid väärt. Kas õpetaja või teenuse pakkuja teeb seda soovis minule õpetada või teeb seda, et elatist teenida? Kas järgmisel koolitusel vahetab vaid koolituse pealkirja ja sisu jääb samaks? Täpselt sama küsimus tekib, kes tellib koolituse, kas suudetakse näha ette tekkivaid vajadusi või on koolitajad need kes suunavad meie arengut.
Minu meelest on elukestev õpe väga oluline ja vajalik, aga paraku inimesed ei oska seda suuremal määral väärtustada ja peavad seda tegema nende arvates mingite asjade arvelt. Ise nägemata suuremat pilti sellest milliseid võimalusi see nedele loob. Üha enam on õppivaid organisatsioone ja nende olulisust on märgatud ning tihti on ka rahastatakse neid erinevate EU organisatsioonide kaudu. Nende nõrkadeks külgedeks on asjaolu, et inimesed ei rakenda neid oma igapäevastesse tegevustesse. Inimeste tegemises küll
suurenevad aga ei ole tasakaalus tegevustega.
Olen veendumusel, et mida rohkem on teadlike andragooge ja kvaliteetseimaid koolitajaid seda rohkem inimesed suudavad panna õpitut tegevustesse. Õpetamine ei ole pelgalt info edastamine vaid inimeste suunamine ja õpetamine neile kuidas infot rakendada. Õppimine on tihti seotud vajadusega muutusteks või seadusandlikud muudatused. Vajadus tekib tihti kui meil puuduvad eesmärgid ise enda elu suunata ja aeg ajalt muutusi nendes luua. Läbi oma soovi on õppimine vastuvõetavam ja rikkust loovavam. Õppimine on minu jaoks protsess mis mida me inimestena vajame selleks, et kaasas käia nii kiiresti areneva ühiskonnaga.
Minu soov on, et tulevikus antakse kõigile aega õpitud kogeda ja praktiseerida peale mida saab teha järeldusi. Õppimise soov peab tekkima vabast tahtest ja vajadusest.
Jarvis, P. (2009) ”Lifelong learning: a social ambiguity”. The Routledge International
Handbook of Lifelong Learning.